Siim Pulst | Mis saab siis, kui jalgpall ei aja enam närvi? (4)
MM ei tõmba kaasa nii nagu varem. Osalt on see kindlasti isiklik küsimus, näiteks vanusest või lemmikute puudumisest tulenev. Aga mulle paistab, et sel on siiski ka vähemalt üks objektiivne põhjus: väljakul on kord nii hästi majja löödud, et pealtvaatajal on üha vähem põhjust närvi minna.
Viimastel kümnenditel on jalgpallimängust ebaausaid võtteid hoolsalt välja juuritud. Vahupudel lõpetas ära lõputu kauplemise selle üle, kui kaugele ulatub 9,15 meetrit. Lähima küljejoone juurde suunamine jättis ajalukku kõige kaugemast väljakunurgast vahetusse loivamise kunsti. Tehnoloogilised vahendid on lõpetanud suure osa vaidlustest värava- ja suluseisujoone üle.
VAR-i kümned kaamerasilmad on hoolitsenud sellegi eest, et vastasmängijate töötlemine on surutud suhteliselt viisakatesse piiridesse. Punast kaarti väärt sigadused ei lähe enam läbi, sest need peavad olema varjatud mitte ainult kohtuniku, vaid ka kõigi kaamerate eest.
Videokohtunike süsteem toimib üha sujuvamalt ja selle tööpõhimõtted saavad tasapisi kõigile selgeks, nii et hääbuvad ka tehnoloogia rakendamisega seotud intriigid. Samuti on paremini kontrolli all väiksemad detailid, sest kohtunikel jagub rohkem tähelepanu näiteks sellele, et audisissevisetel meetreid ei näpataks. Tippjalgpall on jõudnud sinnamaale, et isegi standardolukordade ajal ei toimu karistusalas erilist maadlust, kuigi alles hiljuti oli see normaalsuseks.
Kõige jõulisemaks sel MM-il tutvustatud uuenduseks on lisaminutite kuhjamine, mis tähendab sõja kuulutamist ka mängijate poolsele ajakulutamisele. Enam ei aja seegi nii väga närvi, kui mõni mängija väljakul väänleb või muul moel mänguseisakuid põhjustab – nüüd võime põhjendatult eeldada, et kohtunik lisab raisatud aja pärast juurde, isegi kui mängud venivad seetõttu kahe tunni pikkuseks.
Muidugi, ükski kirjeldatud kontrollmehhanism ei toimi ideaalselt ja ei hakkagi seda ilmselt kunagi tegema. Sel MM-il oleme näinud näiteks ebaregulaarsusi penaltite määramisel ja erinevaid lähenemisi lisaminutite lugemisel. Küll aga on üldine arengusuund väga selge ja tugev – jalgpallimäng on üha kindlamalt õigusemõistjate kontrolli all ning üha vähem jääb ruumi erinevat sorti sigadusteks.
Kui selline trend jätkub, võetakse tulevikus kasutusele juba seisev mänguaeg ning VAR-i vastutusala üha laieneb, kuni lõpuks saab iga pisimgi määrusterikkumine tuvastatud ja karistatud.
See kõik on ju hea!? Selles mõttes kindlasti, et just aus konkurents on peamiseks eetiliseks väärtuseks, mida tippsport kannab, ning kõik eelpool kirjeldatu toetab seda väärtust. Jalgpall omab võimsat sotsiaalset mõju ning õigluse püüdlus on kahtlemata inimesele omane. Ühtlasi tähendab see, et nimetatud arengusuund on sisuliselt ümberpööramatu – näib ju mõeldamatu, et me võiks kunagi VAR-ist või vahupudelist loobuda, kui see tähendab ühtlasi alatute võtete mängu tagasi lubamist.
Tavalistes sotsiaalsetes olukordades oleks ebaõigluse sihipärane säilitamine või võimendamine tõesti õigustamatu ning see kehtib ka kõige selle kohta, mis üht jalgpallimängu ümbritseb. Mängu sisemise loogika puhul ei ole see küsimus aga nii mustvalge. Erinevalt ühiskonnast on jalgpallimängu näol ju tegemist nullsummamänguga (ehk mänguga, kus ühe võit tähendab paratamatult teiste kaotust) ning see on teadlikult asetatud kunstlikku keskkonda, mida hinnatakse ennekõike mitte eetiliste tähenduste, vaid meeliköitva vaatemängulisuse pärast.
Isegi kui me lähtuksime eeldusest, et jalgpallimängu näol on tegemist olulise eetilise eeskujuga, tekiksid probleemid vahenditega, millega sellist ausat konkurentsi saavutatakse. Kui sellise õigluse hinnaks on totaalne jälgimistehnoloogia, mis iga meie sammu salvestab ja hindab, siis kas me tahaksime sellist õiglust oma tavaellu? Loodetavasti mitte.
Ning kui tuumtasandil jääb jalgpalli toimimisloogika paratamatult tavaeetikaga ühildamatuks, siis võib-olla ei teenigi see mängulise õigluse otsimine lõpuks eetilisi väärtuseid, vaid aitab hoopis maskeerida sügavamaid ebaõigluseid?
Mõelda võib ka selle peale, kuidas mõjub see kõik jalgpalli külgetõmbejõule. Ilmselt on närviajamisel oma osa selles, miks jalgpall spordialade kuningaks on tõusnud. Mida rohkem vastasvõistkond meid närvi ajab, seda negatiivsemaid emotsioone see tekitab, aga selle võrra on siis omakorda positiivsemad ebaausa vastase alistamisega kaasnevad emotsioonid. Ning mida rohkem emotsioone, seda rohkem intriige, vaidluspunkte, arutelusid, skandaale, pealkirju, tähelepanu.
Selline polariseerumine oleks ühiskondlikul tasandil destruktiivne nähtus, kuid mängule võib see mingi piirini kasulik olla. Küsimus võiks siis lõpuks taanduda sellele, kuivõrd suudame me tarbida seda polariseerivat efekti (ja sellega kaasnevaid elamusi) puhtalt mänguna ja kuivõrd kandub see üle ka pärismaailma?
Kas ja millal saabub piir, mille ületamisel muutub jalgpall kui mäng õigluseotsingu tulemusel nii steriilseks, et see lakkab olemast maailma köitvaim spordiala? Ma ei tea vastuseid neile küsimustele, aga mulle tundub, et nende küsimuste peale tasub vähemasti mõelda.
Õnneks on jätkuvalt olemas jalgpallijuhid ja telekommentaatorid, kes pealtvaatajate närviajamise rasket koormat kandma jäävad.
Aga ausam jalgpall on siiski kõigi huvides. Ebaõiglus kui sinu lemmik kaotab mängu mõne kohtuniku prohmaka läbi võib olla pigem teistpidi jalgpallist distantseeruma panev kogemus.
