Maailmameistrivõistlused algasid eurofoobsel toonil. FIFA president Gianni Infantino ründas oma kõnes Euroopat, süüdistades selle esindajaid ülbuses ja topeltstandardites, enesekesksuses ja eurotsentrismis. Seejuures vaatas ta aga mööda sellest, et nii ajalooliselt, kultuuriliselt, majanduslikult kui ka sportlikult ongi jalgpalli südamikuks Euroopa. Ainult Euroopas on võimalik teha tippjalgpallis suurepärast karjääri.

Euroopa domineerib kaasaegset jalgpalli. Rahvuskoondiste konkurentsis on see selgem kui kunagi varem. Maailmameistrivõistluste otsustav mäng peeti ilma Euroopa osaluseta viimati kolmveerand sajandit tagasi. Neli viimast maailmameistrit on Itaalia, Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaa ning kolm nende finaalivastast tulid samuti Euroopast. 2006. ja 2018. aastal olid poolfinaalid vaid eurooplaste päralt. 

Klubijalgpallis on dominatsioon veelgi selgem. Kõik püüdlevad Euroopasse, selle viite suurde liigasse, ning see trend on tugevnenud alates Meistrite liiga loomisest 1992. aastal. Viimased maailmaklassi jalgpallurid, kes mehistusid väljaspool Euroopat, olid Pelé ja Zico. Diego Maradona veetis oma parimad aastad Hispaanias ja Itaalias, Lionel Messi läks Barcelonasse juba lapsena, Neymar 21-aastaselt. Viimase Euroopa-välise maailmameistri, 2002. aasta Brasiilia koondise algkoosseisus oli vaid üks mängija, kes kunagi Euroopas ei mänginud: väravavaht Marcos.

Talent on jaotunud võrdselt üle maakera, Lõuna-Ameerika treenib palju suurepäraseid jalgpallureid, Aafrikas on suurepäraseid mängijaid ... aga viimase sammu astuvad nad alati Euroopa liigades. Viimased maailmameistriks tulnud meeskonnad, kus see nii ei olnud, olid Brasiilia ja Argentina seitsmekümnendatel.

Praegu koosnevad Brasiilia, Argentiina ja Uruguay peaaegu täielikult jalgpalluritest, kelle tööandjateks on Premier League'i, Bundesliga, La Liga, Ligue 1 või Serie A klubid. Teistsuguse profiiliga meeskondadel puudub sisuliselt võimalus poolfinaali jõuda, maailmameistritiitlist rääkimata. Katari kunstiteosest jalgpallikoondis pidi põruma Ecuadori vastu, sest nende ründaja Enner Valencia on Inglismaal karastunud.

MM-i esmamulje on see, et Euroopa annab Infantinole vastuse väljaku peal. Inglismaa näitas kaitses haavatavust, kuid lõi Iraanile kuus väravat. Kolmekordne MM-finalist Holland alistas Aafrika meistri Senegali. Austraalia ei jää viimaseks vastaseks, keda Prantsusmaa igal positsioonil selgelt ületas. Hispaania näitas esimest minutist alates oma ründavat pallivaldamist, mis eristab neid kõigist oma vastastest - 7:0 võit Costa Rica üle oli ebavõrdsete heitlus. Belgia, Taani, Poola, Wales ja Horvaatia näitasid end samuti hästi organiseerituna. Euroopa mängijad esinevad tipptasemel ning tänu neile on kogu turniir atraktiivne.

Euroopa meister Itaalia ei ole isegi turniiril, nagu ka mitte endised MM-finalistid Rootsi ja Ungari ning Tšehhi ja Slovakkia, kes mängisid ühise riigina kahes finaalis. Erling Haaland, võimalik et järgmiste kümnendite ikoonlik ründaja, puudub samuti Katarist, sest Euroopa konkurents oli Norra jaoks valiksarjas liiga tugev. Kui MM-pääsmeid jagataks ainult sportlike kriteeriumite alusel, oleks Euroopal rohkem kohti kui 13.

Ainult Saksamaa ajas lati maha, juhtides Jaapani vastu 1:0, enne kui Hansi Flick lõhkus meeskonna stabiilsuse, vahetades välja kolm Müncheni Bayerni mängijat ning Chelsea ja Man City mängijad, asendades nad Meistrite liiga tasemel kogenematute mängijatega. Saksamaa alistas selles mõttes iseennast, et Jaapani lõid võidule kaks Bundesligas mängivat professionaali. 

Muus osas on Euroopa meeskonnad Kataris enda tahtmise peale surunud. Niiviisi pakuvad nad spordipoliitikutele šablooni, mida järgida. Peamiseks etteheiteks neile poliitikutele on valgustusajastu kontinendi väärtuste reetmine. Paljude aastate jooksul keskenduti individuaalsetele kasumitele ja mitte vastutusele, mida jalgpall peab ühiskonnas kandma.

Mis on juhtunud FIFA-ga, Zürichis paikneva Euroopa institutsiooniga, mis rajati omal ajal Rootsi, Belgia, Prantsusmaa, Hollandi, Taani ja Šveitsi poolt rahvusvahelise solidaarsuse eesmärgil?

Jalgpall vajab uusi esindajaid, et oma usalduskriisiga toime tulla. Nad võivad juurte juurde tagasi minna. Poolteist sajandit tagasi alustas jalgpall oma ülemaailmset triumfimarssi Inglismaal, Šotimaal, Šveitsis, peagi ka Hispaanias ja Saksamaal. See oli edukas, sest see oli osa töölisliikumisest ja demokratiseerimisest. See võimaldas sotsiaalset arengut ja nõudis ausat mängu. Sellele anti elu klubikultuuri näol.

Tänase päevani seisneb jalgpalli jõud nendes juurtes. Praeguseks ülesandeks on nende saavutuste kaitsmine. Koostöö on tarvilik, jalgpall on võistkonnasport.

Esimesed sammud on juba astutud. Fakt, et MM-finaalturniiride korraldajad valiti kaksteist aastat tagasi ebaõiglaselt, paistab olevat arusaamana kinnistunud. Kataris soovisid mõned Euroopa jalgpalliliidud jõud ühendada ning saata värvikate kaptenipaelade kaudu signaali mitmekesisuse toetuseks. Samas oli väga naiivne eeldada, et FIFA seda teha lubab. Võimuvõitluses Infantinoga, Itaalia päritolu šveitslasega, on Euroopa maha jäänud.

Meeskonnad loobuvad nüüd käepaelast, aga see ei saa olla viimane sõna. Mängijate tugevate esituste toel peavad UEFA jalgpalliliidud vastu võitlema, loomulikult koos liitlastega teistelt kontinentidelt. Me peame päästma jalgpalli väärtused ja väljendused. See on Euroopa mäng.

Artikli avaldamisele aitasid kaasa Oliver Fritsch ja Zeit Online.