MM 2022 | Inglastel ei näkanud, sest Shaw, Maguire ja Stones rebisid sööduvõrgu lõhki? (1)
Oleme sel MM-il juba korduvalt saanud kinnitust, et suurem söödu lükkamine ja pallivaldamine ei tähenda kindlasti edu. Seda tõestasid ka Inglismaa ja Prantsusmaa, kellest viimane võttis omavahelises duellis 2:1 võidu. Väidan, et kogu kupatust on võimalik selgitada värvilises söötude keeles!
Football passing network ehk maakeeli söötude võrgustik annab suures pildis aimu sellest, milliste mängijate vahel pall liigub. Niisiis võiks tunduda loogiline, et näiteks keskkaitsjad ja keskväljakolmik lükkavad omavahel päris palju söötu, vähem võiks mänguvahend jõuda vasakkaitsja jalalt parema ääreründajani.
Säärase võrgustiku abil on võimalik hinnata, kui suurt rolli üks või teine mängija just palliga osas mängib, milline duo või trio kõige paremini toimib ning näiteks milliseid lahtimängu variante eelistab väravavaht. Miinuspool vast juba osaliselt koorus välja, aga: söötude võrgustik hõlmab ainult söötjast vastuvõtjani kohale jõudnud palle ehk igasugused rappa pandud passid vajuvad unustuse hõlma.
Agasid on veel. Söötude võrgustikust puuduvad ka vastasmängijad, mistõttu pole võimalik hinnata ka näiteks passi geniaalsust, kaalukust järgnevas olukorras või ka seda, kas mänguvahend saadeti minema surve tõttu. Ka on mängijad paigutatud võrgustikku tulenevalt paberile märgitust - see ei tähenda aga, et söödud pandi teele ja võeti vastu täpipealt samadel positsioonidel olles. Ka toimib söötude võrgustik kõige paremini siis, kui kõik 11 mängijat olid väljakul pea terve kohtumise.
Niisiis on söötude võrgustiku analüüs veel lapsekingades, aga see ei tähenda, et põnevaid mustreid silmad punnis uurima ei peaks.
Inglismaa lükkas söötu, Prantsusmaa oli sihikindlam
Säärase järelduse võiks teha võrreldes MM-i veerandfinaalis kokku saanud inglaste ja prantslaste kohta. Meenutuseks, et Prantsusmaa võttis 2:1 võidu ja sammus nelja parema sekka. FIFA numbrite põhjal valdasid inglased palli 54,1% ajast ning ühtekokku tehti 508 söötu, millest kohale jõudsid 453. Allolev söötude võrgustik hõlmab neist 411.
Nagu võiks ka aimata, siis jäme tumepunane joon viitab kõige populaarsemale sööduliinile: Harry Maguire ja John Stones tegid omavahel 42 söötu. Neist 25 pani Manchester Unitedi keskkaitsja City ametivennale, 17 palli läbisid seega vastupidise tee (söödusuundasid antud võrgustik ei hõlma, kuid FIFA on need numbrid üles märkinud ja avalikuks teinud). Maguire ja Luke Shaw lükkasid omavahel söötu 32 korda, Stones ja Kyle Walker pea poole vähem ehk 17 korda.
Kui nüüd igasugused numbrid kaitseliini ja kindamehe Jordan Pickfordi söötude kohta kokku lüüa, siis saame vastuseks 142 ehk pea 35% söötudest liikusid tagumise viie mehe vahel. Me tuleme selle numbrid juurde tagasi, kui toome mängu ka Prantsusmaa söötude võrgustiku.
Korralikum sööduliin oli näiteks ka Maguire'i ja Declan Rice'i ning Stonesi Jordan Hendersoni vahel - vastavalt 21 ja 18 söötu. Kuidas liikus pall eespool? Maakeeli kesiselt. Jude Bellingham ja Henderson panid üksteisele kokku kaheksa passi, jämedaim liin oli Bukayo Saka ja Liverpooli poolkaitsja vahel - 11 söötu. Harry Kane'i leidis enim üles Rice, kokku sai inglaste kapten võrgustikus olevatelt mängijatelt 17 palli.
Prantsusmaa pallivaldamise protsent jäi 36,1 juurde. Võrreldes inglastega tehti enam kui 100 söötu vähem ehk lõppnumbriks kogunes 369, millest täpsed olid 310 passi. Ülalolev söötude võrgustik hõlmab 285 söötu algrivistusse määratud mängijate vahel.
Kõige olulisemate sööduliinide teket madalamad numbrid aga ei takistanud: kõige enam lükkasid söötu Griezmann ja Aurelien Tchouameni - 15 korda. Järgnesid Dembele ja Griezmanni (14) ning Theo Hernandeze ja Kylian Mbappe duod (14).
Võrreldes Inglismaa kaitsjatega ei võtnud prantslased endale sarnast koormat. Lloris, Hernandez, Upamecano, Raphael Varane ja Jules Kounde lükkasid omakeskis ühtekokku 55 passi, mis moodustas söötude koguarvust umbes 19% (inglaste sama näitaja oli 35 protsenti!).
Kuigi mõlemad söötude võrgustikud on tehtud kasutades samu sätteid, siis Prantsusmaa oma tundub olevat rohkem tasakaalus. Tugevad sööduliinid tekkisid erinevate mängijate vahel, samas, ei langenud keegi ka ansamblist oluliselt välja. Inglismaa võrgustiku puhul jättis Shaw-Maguire-Stones jässakas tume liin mulje, nagu keegi teine väljakul oluliselt midagi ei teinud.
Prantslased, kes kellele?
Söötude võrgustikku on võimalik ka sääraselt teha, et joonistuks välja, kes kellele kui väga söötu ikkagi jagas. Niisiis näitab nool just sinna suunda, kes passi sai. Siinkohal on ka omaette küsimus, kelle roll säärases ettevõtmises üldse on - kas söötja või passi saaja?
Ühest küljest otsustab palliga mängija, mida ta sellega edasi teeb ning seega ka vastutab, et mänguvahend kaaslasele ikka kohale jõuaks. Samal ajal on ju pallita mängija ülesanne teha endale ruumi ja pakkuda õigeid söödukoridore. Oma roll sealjuures on ka teistel mängijatel, kelle liikumised võiksid nimetatud koridoride tekkele kaasa aidata. Palli need mängijad ise saada ei pruugigi.
Ülalolev söötude võrgustik pärineb samuti Inglismaaga peetud mängust, kuid erinevad värvid eristavad konkreetseid mängijaid. Noolekeste värv sõltub söödu saatjast ehk näiteks Griezmanni sööduliinid on võõbatud oranžiks, Tchouameni omad on seevastu türkiissinised.
Säärase võrgustikuga joonistub välja justnimelt Griezmanni roll prantslaste mängus: lähimate kaaslastega on liinid selgelt jõulised. Tumedama värvi tõttu jääb pisut varju Tchouameni, kes oli FIFA andmetel prantslaste kõige suurem söödujagaja (38 täpset passi 41st). Kaks väravasöötu jaganud Griezmanni sama näitaja oli 35/39.
Kõige paremini olid "mängus sees" justnimelt Griezmann, Tchouameni, Dembele, Varane ja Upamencano, kes lükkasid vähemalt ühe söödu üheksale eri mängijale. Kõige vähem otsis kaaslasi Giroud, samas näeme, et tema kollased kiired ulatuvad tagasi ka näiteks äärekaitsjateni.
Saajale keskenduv võrgustik (täpselt sama võrgustik, aga noole värv sõltub söödu vastuvõtjast) on seevastu väheke teise ilmega. Eriliselt on esile tõusnud Kounde ja Hernandez, kelle roosakad-lillakad kiired tulevad julgelt nii ääre- kui ka tipuründajast.
Vähem jäävad silma aga Griezmann ja Dembele, kes said kaaslastelt enim sööte: vastavalt 23 ja 22. Selle põhjuseks on noolte kattumine: õhem joon paikneb jämedama peal, mistõttu on keerukas alumist joont eristada. Noolte kattumine joonistub selgemini välja näiteks Hernandez-Mbappe liinis: kaitsjalt liikus pall üles üheksal korral, n-ö tagasisööte oli seevastu viis.
Omajagu tähelepanu nõuavad ka kollased kiirekesed: nii Adrien Rabiot kui ka Lloris saatsid Giroud'le võrdselt kolm söötu (minnes korraks tagasi inglaste juurde, siis Pickford-Kane sööduliini tugevuseks jäi 0 ehk omavahel ei tehtud ühtegi söötu). Üldse leidsid tipuründajat veel üles ka Griezmann (2 korda), Varane (1), Mbappe (1) ja Dembele (1).
Mida kogu sellise kupatuse peale öelda saab? Inglismaa veeretas palli küll, kuid suuresti vaid kaitseliinis, mis vastase väravale suurt ohtu ei kujutanud. Seevastu Prantsusmaa mängus toimetasid usinalt pea kõik, pallid liikusid edasi-tagasi nii kaitsjate kui ka poolkaitsjate vahel ning paberile vaadates tõi see ka edu. Võtmemängijateks olid Griezmann, Tchouameni, Hernandez ja Varane, kes said ja lükkasid enim söötu.
Olulised märkused
- Kõik andmed on võetud FIFA mängujärgsest aruandest, mis on leitav siit.
- Nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa tegid oma esimesed vahetused ära 79. minutil, kui platsilt lahkusid Bukayo Saka, Jordan Henderson ning Ousmane Dembele. 85. minutil vahetati välja Phil Foden ning kaheksandal üleminutil John Stones. Söötude võrgustikku pole kaasatud vahetusmängijaid, nende "panus" oleks olnud minimaalne.
- Nagu mainitud, siis kuigi Inglismaa tegi edukalt kokku 453 söötu ja Prantsusmaa 310, siis võrgustikkudesse jõudis kokku vastavalt 411 ja 285 söötu. Esimese hooga ei oska sellist anomaaliat põhjendada, aga näiteks vahetusmängijates asi olla ei saa.
- Käesolev väike projekt põhineb suuresti õhinal. Niisiis on erinevad tuletused ja järeldused tulnud suuresti tunnetusest. Arvesse on võetud ka J. M. Buldu, J. Busquetsi jt artiklit "Using network science to analyze football passing networks: dynamics, space, time and the multilayer nature of the game."
