Tont võtku seda sügisest MM-i, mis korralikuks ettevalmistuseks üldse aega ei jäta! Nii mõtleb kindlasti valdav enamik turniirile sõitvate koondiste peatreenereid. Aga mitte kõik, ning Saudi Araabia on üks neist, kellele avaneb tippkoondiste ees tänavu suur eelis.

• Ikooni lõppsõna. Hirmuäratava Argentina kultuskangelane Messi jahib Maradona staatust
• Ochoa muutub jälle maailma parimaks väravavahiks, aga kas sellest Mehhikole piisab, et seekord kaheksandikfinaalist kaugemale jõuda?
• Lewandowski tekitatud sügavaid hingepiinu saab ravida vaid Lewandowski ise. Aga mitte üksinda

Kes oma mängijad novembri kolmanda nädala alguses Euroopa tippliigade klubidest kätte saab, sellel läheb kibedaks lihvimistööks. Muud ju MM-ini jäävate loetud päevade jooksul enam teha ei jõuagi, ja ühtmoodi võrdses seisus on ses osas nii Argentina, Poola kui ka Mehhiko. Kuid nende alagrupikaaslane Saudi Araabia mitte, ja selles võib peituda saudide suurim šanss.

Korraldajamaa Katari kõrval on Saudi Araabia üks väheseid tänavusi osalejariike, mille kõik koondislased mängivad kodumaa klubides. Ning see ei tähenda mitte ainult igapäevast head kokkumängu ja üksteisetundmist, vaid ka seda, et juba enam kui kuu enne MM-i algust sai peatreener Herve Renard mehed kokku võtta.

Täpsemalt tõmbas Saudi Araabia liiga hooajale joone alla pühapäeval, 14. oktoobril. Juba järgmisel päeval tõstis Riyadhis rattad maast lahti lennuk, mis viis 32 mängijat koos taustajõududega Abu Dhabisse viimasesse treeninglaagrisse. Seal on harjutatud, aga mis veel tähtsam, ka kõvasti kontrollmänge mängitud - luksus, mida saavad endale tänavu lubada väga vähesed koondised.

22. oktoobrist 16. novembrini on saudide graafikus olnud või tulekul koguni kuus maavõistlust. Juba on võidetud 1:0 Põhja-Makedooniat ning tehtud 1:1 viik Albaania ja 0:0 viik Hondurasega. Homme ehk pühapäeval ootab ees mäng Islandi koondisega, enne MM-i algust võetakse veel mõõtu Panamalt ning kuus päeva enne enda avalööki testitakse peaproovina nelja aasta tagust finalisti Horvaatiat.

Imeväravaga alanu ootab ikka jätku

Jalgpallil ja õigupoolest üleüldse spordil on vahel komme temaga tegelejat narrida. Esimene edu kipub teinekord kätte tulema kiiresti, tõusulainel seilamine näib ütlemata lihtne. Kui saudid 1994. aastal esmakordselt MM-pileti lunastasid, põrutati Hollandi ja Belgiaga võrdsete punktide juures ning Marokot selja taha jättes alagrupist otse kaheksandikfinaali, et seal hilisemat pronksivõitjat Rootsitki hirmutada.

Debüütturniiri jäi kaunistama Saeed Al-Owairani vapustav soolovärav otsustavas alagrupimängus Belgia võrku, mis on jätkuvalt mitte ainult Saudi Araabia jalgpalliajaloo, vaid kõigi MM-ide üks märgilisi hetki. Aga saudide haripunktiks MM-idel on see jäänudki. Kolmelt järgmiselt finaalturniirilt saadi üheksa mänguga vaid kaks viigipunkti, mingist edasipääsust polnud sellise saldo juures muidugi mõtet rääkida.

#WorldCup Archive 🏆📷
When Saudi Arabia's Saeed Al-Owairan stunned Belgium with a wonder goal at USA 9⃣4⃣ #TBT 🇸🇦🙌
➡️ https://t.co/FmU73MzTFF pic.twitter.com/crTKXUTqEI — FIFA World Cup (@FIFAWorldCup) September 14, 2017

Vahepeal tuli MM-i kaks korda ka telerist vaadata, kuniks nelja aasta eest ise taas pääse lunastati. Edasipääs jäi ka seekord unistuseks, kuid võit saadi Egiptuse üle kätte ja turniiri võis sellega kordaläinuks lugeda. Siiski ei hakatud praegust koondist ehitama toonasele vundamendile, sest kui Renard 2019. aasta suvel Juan Antonio Pizzi minemasaatmise järel ohjad enda kätte võttis, asus ta pikka plaani silmas pidades uuendusi tegema.

Juba end tõestanud Salem Al-Dawsari ja Salman Al-Faraji kõrval tõusid koondises esile noorema põlvkonna tähed eesotsas Firas Al-Buraikani, Abdulelah Al-Amri ja Sami Al-Najei näol. Koondisega pidid hüvasti jätma näiteks Abd Al Malik Al-Khaybri, Taisir Al-Jassim ja isegi endine kapten Osama Hawsawi, kes kõik olid Pizzi ajal moodustanud meeskonna tuumiku.

Nelja aasta taguse turniiri viimase mängu viiendal üleminutil Egiptuse võrku võiduvärava põrutanud Al-Dawsari kõrval olnuks praeguse koondise üks tähtsamad mängijad Fahad Al-Muwallad, aga Renard oli sunnitud tema nime sõitjate seast maha tõmbama. Nimelt andis Al-Muwallad märtsis furosemiidi sisaldanud positiivse dopinguproovi ning talle määrati 18 kuu pikkune võistluskeeld.

Saudi spordiarbitraaž vähendas karistuse pikkust, aga see ei meeldinud omakorda WADA-le, kes otsuse edasi kaebas. Nii jäeti koondise eest 17 väravat löönud Al-Muwallad igaks juhuks koju, et see ei ohustaks ülejäänud koondise tulemust.

#PHOTOS: #SaudiArabia national team concluded their preparations Saturday for their friendly match against #Honduras on Sunday evening at Al-Nahyan Stadium in #AbuDhabi @SaudiNT https://t.co/BhOzWtxmWm pic.twitter.com/Eh2ErAUCoS

— Arab News | Sport (@ArabNewsSport) October 29, 2022

Juba enne Renardi viimast valikusõela võivad aga õige mitu meest MM-pääsmes kindlad olla. Väravat kaitseb kindlasti Mohammed Al-Owais, kogemust pakuvad vastavalt 70 ja 69 korda koondist esindanud Yasser Al-Shahrani ja Al-Faraj. Vasakkaitsja Al-Shahrani koht algrivistuses on tänavu väga kindel olnud, paremajalgse mehena armastab ta rünnakut toetada, kuid saab vajadusel hästi hakkama ka keskkaitsjana, on kõrgel tasemel vaheltlõigete tegijana ning mängis MM-pileti kindlustamisel koondises tähtsat rolli.

30-aastasel Al-Dawsaril jääb selja taha hea klubihooaeg, sest meistriks tulnud Al-Hilali ridades suutis ta 21 mänguga olla osaline 14 väravas - üheksa lõi ise, viiele andis söödu. Tippründajatega uhkustavad vastased peab peatama keskkaitsja Abdulelah Al-Amri, kelle koduklubil Al-Nassril läks viimane hooaeg küll aia taha, ent kes on end koduliigas tõestanud mehena, kellest mööda lihtsalt ei mängita. Duellides on ta liiga parim nii õhuvõitluses kui ka maas, aga midagi vähemat ei saagi eeldada, kui saudidel on soov peatada nii Lionel Messit kui ka Robert Lewandowskit.

Turniir tuleb koju kätte

Loomulikult naudib Saudi Araabia ka esmakordselt peaaegu koduturniiri tunnet. Katari MM-ile on praeguseks müüdud kolme miljoni pileti ringis ning FIFA andmetel on Katari ja USA järel just Saudi Araabia suuruselt kolmas pääsmete soetaja. MM tuuakse ju peaaegu koduõuele kätte ja sellist võimalust ei pruugi saudi jalgpallifännidele enam niipea avaneda.

Ühtlasi on riik üritanud Kataris toimuvat turniiri ka enda turismi edendamiseks ära kasutada. Nii on Saudi Araabia välisministeerium võtnud vastu otsuse, et Katari sisenemiseks vajaliku Hayya-kaardi omanik saab soovi korral ka Saudi Araabiat külastada, ilma et peaks viisatasu maksma. Kas sellesuunalisest liiklusest ka asja saab, näitab aeg, aga selge on see, et teistpidi voolab üle piiri kindlasti kümneid tuhandeid saudide toetajaid, kes peaksid looma tribüünidel koduse atmosfääri. 

Meeskonna staar - Salman Al-Faraj

Koondise kogenumate meeste sekka kuuluv Al-Faraj on Renardi süsteemis vahest kõige olulisem hammasratas. Koondise vahepealsetest mängudest jäi keskväljamees eemale ja tema puudumine oli kohe vägagi märgatav. Ülima tõenäosusega on 33-aastasele poolkaitsjale tegu karjääri viimase MM-finaalturniiriga, mis on alati täiendav motivatsiooniallikas.

Aasta algul vigastust ravinud Al-Faraj tuleb MM-ile hea emotsiooniga, sest tal õnnestus aidata koduklubil Al-Hilalil taas riigi meistriks tulla. Moodsa kastist-kastini poolkaitsjana on Al-Faraj tugev nii kaitsetöös kui ka ründemängu ehitamisel. Tihti tuleb just tema jalalt ohtlik sööt kaitseliini taha, samuti ei häbene hea vasaku jalaga Al-Faraj ise pealelöömist proovida. Nelja aasta taguses võidus Egiptuse üle mängis ta samuti olulist rolli, sest realiseeris avapoolaja üleminutitel tähtsa penalti.

Silm peale - Firas Al-Buraikan

Kui koondise tuumik on värskenduskuurist hoolimata 30. eluaasta piiri lähedal või selle ületanud, siis üks nooremaid turniirile sõitvaid mehi on 22-aastane Al-Fatehi ründaja Firas Al-Buraikan. Viimase aastaga on Al-Buraikan aina tugevamalt kõigutanud arvamust, nagu oleks ta koondise rünnakuliidri koha täitmiseks veel liiga noor - väravaid ei ole tulnud küll palju, aga see-eest lööb ta neid olulisel hetkel. Valiksarjas märkisid nii Jaapani, Hiina kui ka Omaani võrku paigutatud pallid võidutabamusi.

Finaalturniiri vastased on muidugi kraad või mitu kangemast klassist, aga Al-Buraikani trump ei ole ainuüksi kiirus ega osavus. Noor ründaja on hea ka mängu sidujana ning tähelepanu endale tõmmates on tal alati võimalus vabastada sööduga kogenum meeskonnakaaslane Al-Dawsari.

Suurim mure - väravaid ei tule!

Kaitse on saudidel korras, sest kümne valikmänguga löödi neile vaid neli väravat. Pärast seda, kui Kuveit 2019. aasta sügisel ehk kolm aastat tagasi saude viimati kolme tabamusega kostitas, on järgmisest 31 mängust vaid kahes suutnud vastane nende võrku lüüa rohkem kui ühe palli - tunamullu sai sellega maavõistluses hakkama Jamaica, mullu MM-valikmängus Hiina ja tänavu veebruaris samuti valikmängus Jaapan.

Ent pärast seda, kui Hiinat mullu oktoobris 3:2 võideti, pole Saudi Araabial 16 ametlikust mängust ette näidata ainsatki (!), kus oleks ise löödud üle ühe värava. Koondises on küll mehi eesotsas 17 korda võrku sahistanud Salem Al-Dawsari ning 19 koondisemängu jooksul juba 10 korda jala valgeks saanud Saleh Al-Shehriga, ent statistika ei maksa palju, kui pall väravasse ei taha minna. MM-il läheb niimoodi väga raskeks tulemust saavutada, sest kõva ründemänguga kolmiku Argentina-Poola-Mehhiko vastu ei saa jääda lootma vaid oma värava puhtana hoidmisele.

Treener - Herve Renard

Mees, kes Eesti jalgpallirahva silmis saanud endale vist küll igaveseks hüüdnimeks "Sergei Pareiko kadunud vend", on tagasi! Samas pole selles midagi üllatavat, sest Renard on suurvõistluste mees. 2012. aastal viis ta Aafrika meistriks Zambia ja kolm aastat hiljem Elevandiluuranniku, 2018. aastal käis aga Tallinnast läbi põigates ja Pareikoga kauaoodatud sõbrapilti tehes MM-finaalturniirile Maroko koondise.

20-aastase pausi järel jälle MM-ile pääsenud Maroko jäi seal küll alagrupis viimaseks, aga hundipassi andis Renardile hoopis järgmisel aastal Aafrika meistrivõistluste kaheksandikfinaalis Beninilt saadud šokk-kaotus. Mõni kuu hiljem asus Renard juba ametisse saudide juures ja on oma tööd teinud hästi - valiksarja alagrupp võideti Jaapani ees, ehkki just neilt saadi valikmängude ainus kaotus.

Kristjan Jaak Kangur: Kokkumäng on vajalik, et üldse alagrupikaaslastele vastu saada. Kas sellest piisab? Vaevalt, aga Argentina, Poola ja Mehhiko elu tehakse kindlasti keerulisemaks. Nagu nelja aasta tagune MM  ühest suurest saunast hoolimata kokkuvõttes tõestas, pole saudide koondis juba mõnda aega see, keda finaalturniiridel kõigis mängudes kaheksa väravaga klohmitakse, ning parema loosi korral võidaks hellitada ehk isegi edasipääsulootusi. Paraku seekord fortuuna neid ei soosinud.

Mängud alagrupis:

T, 22. novembril kell 12.00 vs Argentina (Al Rayyan)
L, 26. novembril kell 15.00 vs Poola (Al Rayyan)
K, 30. novembril kell 21.00 vs Mehhiko (Lusail)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Mohammed Al-Owais (Al-Hilal), Mohammed Al Rubaie (Al-Ahli), Nawaf Al-Aqidi (Al-Nassr).

Kaitsjad: Yasser Al-Shahrani (Al-Hilal), Mohammed Al-Breik (Al-Hilal), Ali Al-Bulaihi (Al-Hilal), Sultan Al-Ghanam (Al-Nassr), Saud Abdulhamid (Al-Hilal), Abdulelah Al-Amri (Al-Nassr), Hassan Tambakti (Al-Shabab), Abdullah Madu (Al-Nassr).

Poolkaitsjad: Salman Al-Faraj (Al-Hilal), Salem Al-Dawsari (Al-Hilal), Nawaf Al-Abed (Al-Shabab), Abdullah Otayf (Al-Hilal), Hattan Bahebri (Al-Shabab), Mohamed Kanno (Al-Hilal), Abdulellah Al-Malki (Al-Hilal), Sami Al-Najei (Al-Nassr), Ali Al-Hassan (Al-Nassr), Nasser Al-Dawsari (Al-Hilal), Abdulrahman Al-Aboud (Al-Ittihad), Riyadh Sharahili (Abha).

Ründajad: Firas Al-Buraikan (Al-Fateh), Saleh Al-Shehri (Al-Hilal), Haitham Asiri (Al-Hilal).